viitamine
Viitamine on teise allika, teksti, autori või teose äramärkimine oma töös, et näidata, kust teave või mõte pärineb. Viitamine on akadeemilises kirjutamises ja teadustöös kohustuslik, et vältida plagieerimist ja lugejale teabe allikat näidata.
Viitamine on teise autori mõtte, teksti, uurimuse või teose äramärkimine oma kirjalikus või suulises töös. Viitamisega näidatakse, kust konkreetne teave, tsitaat, idee või andmed pärinevad, ning antakse tunnustus algse autori tööle. Viitamine on akadeemilise aususe nurgakivi ja selle puudumine loetakse plagiaadiks. Viiteid kasutatakse nii otseste tsitaatide kui ka teise autori mõtete ümberjutustamise puhul. Viitamiseks on välja töötatud erinevad süsteemid ja standardid, mis määravad kindlaks, kuidas viiteid vormistada. Levinuimad viitamisstiilid on APA (American Psychological Association), MLA (Modern Language Association), Chicago, Harvard ja IEEE. Eesti teaduskirjanduses kasutatakse sageli ka ISO 690 standardit. Viitamissüsteemid jagunevad kahte põhitüüpi: tekstisisesed viited koos kirjandusloendiga ning joonealused või lõpumärkused. Viitamine on kohustuslik kõigis akadeemilistes töödes - referaatides, esseedest, bakalaureusetöödes, magistritöödes, doktoritöödes ja teadusartiklites. Korrektsed viited võimaldavad lugejal allikmaterjali üles leida ja kontrollida ning näitavad autori teaduslikku pädevust ja ausust. Viitamisel tuleb märkida autori nimi, teose pealkiri, ilmumisaasta, kirjastus ja leheküljed vastavalt valitud viitamisstandardile.
Kasutusnäited
Lõputöös peab iga väite puhul kasutama korrektset viitamist, et vältida plagieerimist.
Viitamine APA stiilis nõuab tekstisiseses viites autori perekonnanime ja aastaarvu.
Õppejõud kontrollib, kas viitamine on vormistatud vastavalt ülikooli juhenditele.
Ilma korrekta viitamiseta ei saa teadustööd aktsepteerida ajakirjas avaldamiseks.