viimatine
Viimatine on aegunud või murdelises keeles kasutatav vorm sõnast «viimane», mis tähendab ajaliselt või järjestuses viimasena tulevat.
Viimatine on vananenud või murdeline vormivariant sõnast «viimane». See esineb peamiselt vanemas kirjakeeles, rahvalauludes ja mõnedes murdeis, eriti lõunaeesti keelealal. Tänapäeva standardkeeles kasutatakse vormi «viimane». Sõna tähendus on sama mis «viimasel» - see, mis tuleb ajaliselt või ruumiliselt viimasena, järjestuses lõpus olev või eelnenutest erinev. Vormi «viimatine» võib kohata vanades tekstides, rahvaluules või tahtlikult arhailisust loova keelepruugi korral. Näiteks rahvalaulus: «Viimatine õhtu kodu», mis tähendab viimast õhtut kodus. Samalaadne vormimuster esineb ka teiste sõnade juures, kus -ne lõpp vaheldub -tine lõpuga (nt esimene - esimine). Tänapäeval on «viimatine» normeeritud kirjakeelest välja jäänud ja selle kasutamine võib mõjuda vananenult või murdeliselt.
Etümoloogia
Tuleneb sõnast «viima» (lõppu viima) ja omadussõnalisest sufiksist -tine, mis on vanem vormivariaнт tänapäeval kasutatavast -ne sufiksist
Kasutusnäited
Rahvalaulude tekstides võib kohata väljendeid nagu viimatine tund või viimatine päev.
Lõunaeesti murdeis öeldakse vahel viimatine seal, kus kirjakeeles oleks «viimane».
Vanas kirjakeeles leidub viimatine seal, kus tänapäeval kasutaksime vormi «viimane».