vangistus
Vangistus on karistus, mille puhul süüdi mõistetud isik peab veetma kohtu määratud aja vanglas, olles ilma vabadusest.
Vangistus on kriminaalkaristuse liik, mille puhul kohus mõistab süüdi mõistetud isiku kindlaks ajaks vanglasse. Vangistuse ajal on isik ilma vabadusest ja peab elama vangla tingimustes, järgides sealseid reegleid ja korda. Vangistust kasutatakse karistusena kuritegude eest, mille eest rahatrahv või muud leebemad karistused ei ole piisavad. Eesti õiguses eristatakse tähtajalist vangistust (kuni 20 aastat) ja eluaegset vangistust. Tähtajaline vangistus võib olla kas tingimisi või tingimusteta. Tingimisi vangistuse puhul ei pea süüdimõistetu vanglasse minema, kui ta ei pane uut kuritegu toime. Vangistuse eesmärk on nii karistada süüdlast, kaitsta ühiskonda ohtlike isikute eest kui ka aidata vangil edaspidi seaduskuulekalt elada. Vangistuse täideviimine toimub Eestis kinnipidamisasutustes ehk vanglates, mida haldab Justiitsministeerium.
Etümoloogia
Sõna «vangistus» tuleneb sõnast «vang» (vabadust kaotanud isik), mis on soome-ugri päritoluga.
Kasutusnäited
Kohus mõistis röövi eest süüdlasele kolmeaastase vangistuse.
Ta kannab praegu vangistust Tartu vanglas.
Tingimisi vangistus tähendab, et vanglasse ei pea kohe minema, kui uut kuritegu ei toimu.