vana
Vana on omadussõna, mis tähistab pikka aega eksisteerinud, ammusest ajast pärit või suurema eani jõudnud isikut või asja. Vastandub sõnale «uus» või «noor».
Sõnal «vana» on mitu omavahel seotud tähendust. 1. Aja kohta: pikka aega eksisteerinud, ammusest ajast pärit, kaua kasutuses olnud. Näiteks vana hoone, vana raamat, vana traditsioon. 2. Inimese vanuse kohta: suurema eani jõudnud, palju eluaastaid näinud. Näiteks vana inimene, vanemad inimesed, vanainimeste hooldus. 3. Endise, varem olnud kohta: varasem, eelmine, kunagine. Näiteks vana kodu, vana sõber, vana elu. 4. Kulunud, amortiseerunud eseme kohta: oma parima aja ära elanud, uuendamist vajav. Näiteks vanad riided, vana auto, vana mööbel. Eesti kultuuris on vanale omistatav ka austust ja väärtust, eriti traditsioonide ja pärimuse kontekstis (nt vanad laulud, vana tarkus). Sõna kasutus sõltub kontekstist - see võib olla neutraalne kirjeldus, hellitlev (vanaema, vanaisa) või mõnikord ka negatiivse varjundiga (vananenud, iganenud).
Etümoloogia
Pärineb läänemeresoome algkeelest, sugulassõnu leidub soome keeles (vanha), karjala keeles (vanha) ja teistes läänemeresoome keeltes. Indoeuroopa keeltest on võrdluseks vene cтapый, ladina vetus, inglise old.
Kasutusnäited
Tallinna vanalinnas on palju vanasid kivihoooneid, mis pärinevad keskaegset ajast.
Minu vanaema on juba 85-aastane, aga endiselt väga elujõuline.
See vana telefon ei tööta enam korralikult, peaksin endale uue ostma.
Ta kohtus oma vana sõbraga, keda polnud kümme aastat näinud.