vaikiv
Vaikiv on omadussõna, mis kirjeldab kedagi või midagi, kes ei räägi, vaikib või on hääletult toimiv. Tähendab ka vaikselt, märkamatult või sõnulselt toimuvat.
Vaikiv on omadussõna, mis kirjeldab inimest, kes ei räägi palju, eelistab olla vait või on loomu poolest väheste sõnadega. Näiteks võib öelda «vaikiv laps» või «vaikiv inimene». Sõna võib kirjeldada ka olukorda, kus keegi hoiab teadlikult suud kinni või ei avalda oma arvamust. Samuti kasutatakse sõna abstraktsemas tähenduses, kirjeldamaks asju, mis toimivad hääleta või märkamatult. Näiteks «vaikiv nõusolek» tähendab, et keegi ei avalda vastuväidet, kuigi ei ütle ka otsesõnu «jah». «Vaikiv teadmine» viitab teadmisele, mida ei ole sõnastatud, aga mis on olemas. Eesti keeles on tuntud ka väljend «vaikiv enamus», mis tähistab elanikkonna suurt osa, kes ei avalda aktiivselt oma arvamust, kuid kelle seisukoht võib olla oluline. Sõna on tuletatud tegusõnast «vaikima» liite -v abil, mis moodustab omastavat tähendust kandva omadussõna.
Etümoloogia
Tuletis tegusõnast «vaikima» liite -v abil, mis väljendab tegusõnast omadussõna moodustamisel toimiva või omadust kandvat tähendust
Kasutusnäited
Ta oli vaikiv laps, kes eelistas vaadata ja kuulata, mitte rääkida.
Valitsus tõlgendas rahva vaikimist kui vaikivat nõusolekut uute reeglitega.
Vaikiv enamus ei käi meeleavaldustel, kuid nende arvamus võib valimistel otsustavaks saada.