väetamine
Väetamine on mulda või taimedele toitainete lisamine, et parandada mulla viljakust ja suurendada saaki. Väetisi võib anda nii orgaanilisi (sõnnik, kompost) kui ka mineraalseid (lämmastik, fosfor, kaalium).
Väetamine on põllumajanduslik ja aianduslik tegevus, mille käigus lisatakse mulda või antakse taimedele toitaineid, et parandada mulla viljakust, toetada taimede kasvu ja suurendada saaki. Väetised võivad olla orgaanilised (loomne sõnnik, kompost, turbamulld, rohesõnnik) või mineraalsed ehk kunstväetised (lämmastik-, fosfori- ja kaaliväetised). Õige väetamise juures arvestatakse mulla toitainete sisaldust, taimeliiki ja kasvuperioodi. Liigne väetamine võib põhjustada keskkonnareostust, eriti veekogude eutrofeerumist, kui toitained kanduvad veekogusse. Eestis reguleerivad väetamist keskkonnaseadused, mis piiravad väetiste kogust ja kehtestavad väetamiskeelu teatud perioodidel, et kaitsta põhjavett ja pinnavett. Väetamine on põllumajanduses hädavajalik tegevus, kuna pidev saagikasvatamine vaesestab mulda ja ilma toitainete tagasiandmiseta langeb saagikus.
Etümoloogia
Tuleneb tegusõnast «väetama», mis omakorda pärineb sõnast «väetis». Seotud sõnaga «vili» – väetamine muudab mulla viljakaks.
Kasutusnäited
Kevadel alustame aia väetamisega, et taimed saaksid kasvuks piisavalt toitaineid.
Õige väetamine suurendab teravilja saagikust kuni 30 protsenti.
Keskkonnaministeerium kehtestas talvekuudeks väetamise keelu, et kaitsta põhjavett.