tonaalsus

1. Muusikas on tonaalsus helistiku või heliredeliga seotud heli- ja akordisüsteem, milles üks heliastmik, nn toonika, on keskne ja kõik teised helid või akordid on sellega seotud. Tonaalsus määrab, millisel heliredelil ja helistikul muusikapala põhineb, näiteks C-duur või a-moll. Tonaalsusega muusika (tonaalne muusika) on Euroopa muusikakultuuris olnud valdav alates baroki ajast kuni 20. sajandi alguseni, mil tekkisid atonaalsus ja teised muusikakeeled. Tonaalsus loob muusikas stabiilsuse ja pinge mängu, kus toonika tähistab puhkeseisundit ja teised heliastmikud või akordid (dominandid, subdominandid) loovad liikumist ja pingeid. 2. Kõnekeeles ja kirjanduses viitab tonaalsus üldisele meeleolule, hääletoonile või tunnetus­omadustele. Näiteks võib teksti või kõne tonaalsus olla optimistlik, kurb, irooneline või ametlik. Samuti kasutatakse mõistet kunstis ja filmis, kirjeldamaks üldist värvi- või heli­kõlapilti. 3. Keeleteaduses kasutatakse terminit tonaalsus (või toonikeelsus) selliste keelte puhul, kus sõna tähendus sõltub häälikule antud toonist või meloodiakontuurist, näiteks hiina, vietnami või tai keeles.