testamendijärgne pärimine
Testamendijärgne pärimine on pärimisviis, kus pärandvara jaotus toimub testamendi ehk pärandi jätja viimse tahte kohaselt. See erineb seadusejärgsest pärimisest, kus vara jaotatakse seaduses sätestatud järjekorras.
Testamendijärgne pärimine on üks kahest põhilisest pärimisviisist Eestis, kus pärandvara jaotamine toimub testamendi alusel. Testament on dokument, milles pärandi jätja väljendab oma viimset tahet selle kohta, kellele ja kuidas tema vara pärast surma jaotada. Testamendijärgne pärimine on esmatähtis võrreldes seadusejärgse pärimisega – kui kehtiv testament on olemas, lähtutakse pärimise korraldamisel selle sisust. Testament annab inimesele võimaluse määrata pärijad ja nende pärandiosad vastavalt oma soovidele, mitte seaduses ette nähtud järjekorrale. Näiteks võib inimene jätta oma vara lähedasele sõbrale, heategevusorganisatsioonile või määrata erinevates proportsioonides oma lastele, kui ta ei soovi järgida seadusest tulenevat võrdset jagamist. Testamendijärgsel pärilisel tekib pärimisõigus testamendi jõustumise hetkest, milleks on pärandi jätja surm. Oluline on teada, et ka testamendijärgse pärimise korral kehtib sundosa reegel – teatud lähimad sugulased (alaeaлised lapsed ja alanejad sugulased) on kaitstud ja neil on õigus vähemalt poolele sellest osast, mis neile kuuluks seadusejärgse pärimise korral, isegi kui testament seda ei näe ette.
Kasutusnäited
Kuna vanaisa oli koostanud testamendi, toimus vara jaotamine testamendijärgse pärimise korra alusel.
Testamendijärgse pärimise korral võib pärandi jätja ise määrata, kes tema varast osa saab.
Notari juures selgitati, et testamendijärgne pärimine on esmatähtis võrreldes seadusejärgse pärimisega.