taoism
Taoism on Hiinas tekkinud filosoofiline ja religioosne õpetus, mis põhineb loodusega kooskõlas elamisel, spontaansusel ning taole ehk universaalsele teerajale allutamisel.
Taoism on üks Hiina kolmest suurest vaimsest traditsioonist (kõrval konfutsianismi ja budismiga), mis sai alguse umbes 6.–4. sajandil eKr. Taoism rõhutab loomuliku korra ehk tao järgimist, mitte-tegutsemist (wu wei), lihtsust ja alandlikkust. Põhiidee on elada kooskõlas universumi loomulike seaduspärasustega, vältides kunstlikku pingutust ja võimutaotlust. Taoismil on kaks põhilist haru: filosoofiline taoism, mis keskendub Laozi ja Zhuangzi õpetustele ning metafüüsilistele küsimustele, ning usuline taoism, mis hõlmab rituaale, jumaluste austamist, alkeemiat ja igavese elu otsimist. Peamisteks alustekstideks on «Tao Te Ching» (Laozi) ja «Zhuangzi». Taoism on mõjutanud sügavalt Hiina kultuuri, kunsti, meditsiini (nt akupunktuur, qigong) ja võitluskunste. Läänes on taoism tuntud eelkõige yin-yang sümbolistika, aga ka feng shui ja traditsiooniline Hiina meditsiini kaudu. Tänapäeval praktiseerivad taoismi miljonid inimesed üle maailma, peamiselt Hiinas, Taiwanis ja Kagu-Aasias.
Etümoloogia
Hiina sõnast 道教 (dàojiào), kus 道 (dào) tähendab 'tee, rada' ja 教 (jiào) 'õpetus'
Kasutusnäited
Taoism õpetab, et parim viis elada on järgida looduse loomulikku rütmi ja vältida kunstlikku pingutust.
Hiina kultuuris on taoismi mõju näha nii meditsiinis, kunstis kui ka igapäevaelus.
Taoismi keskne mõiste tao tähendab teed või universaalset korda, millele tuleks alluda.