taassünd
Taassünd on uuesti sündimine või uuestisünd, eriti vaimses või usulis-filosoofilises tähenduses; samuti Renessanss kui Euroopa kultuuriajastu 14.–17. sajandil.
1. Usulis-filosoofilises tähenduses on taassünd inimhinge või vaimu uuesti sündimine, taaselustamine või ümbersünd. Mõiste esineb paljudes religioonides ja vaimsetes traditsioonides. Kristlikus teoloogias tähendab taassünd vaimset uuestisündi läbi usu ja pihtimuskiriku sakramentide. Hinduismis, budismis ja teistes idamaisetes usundites viitab taassünd reinkarnatsiooni ehk hinge uuestisündimisele uues kehas pärast surma. 2. Kultuuriloolises tähenduses on taassünd (prantsuse keelest Renaissance) Euroopa kultuuriajastu umbes 14. sajandi keskpaigast kuni 17. sajandi alguseni, mida iseloomustas antiikkultuuri huvi taaselustumine, humanismi levik, kunsti ja teaduse õitseng ning maailmapildi muutumine. Renessanss sai alguse Itaaliast ning levis sealt üle Euroopa, tuues kaasa murrangu kunstis, kirjanduses, filosoofias ja loodusteaduses. 3. Üldisemas tähenduses võib taassünd viidata mis tahes nähtuse, liikumise või kultuuri uuele õitseajale pärast vahepealsest taandumist, samuti isikliku elu uue alguse tegemisele või vaimsele uuenemisele.
Etümoloogia
Liitsõna: taa- (uuesti, tagasi) + sünd (sünnist). Vastab inglise rebirth, renaissance.
Kasutusnäited
Paljud religioonid õpetavad hinge taassündi pärast surma.
Itaalia taassünd tõi maailmale sellised suurkujud nagu Leonardo da Vinci ja Michelangelo.
Pärast rasket haigust koges ta vaimset taassündi ja hakkas elu teistmoodi väärtustama.