taara
Taara on eesti mütoloogias ülijumala staatuses jumal, kelle kultus oli seotud taeva, äikese ja sõjaga. Kaasajal kasutatakse nime ka paganausu taastamise liikumises ja Eesti kultuurisümbolina.
Taara on eesti mütoloogias üks kesksemaid jumalakujusid, keda on peetud ülijumalaks ja seostatud taeva, äikese, sõja ja võiduga. Tema kultus oli tõenäoliselt laialt levinud muinaseestlaste seas, kuigi allikad tema kohta on piiratud ja põhinevad suuresti keskaegsete kroonikate ning hilisemate rahvapärimuse kirjapanekute tõlgendustel. Taaraga seostatakse sageli tamme kui pühapuud ja tema kohta on säilinud viiteid näiteks Henriku Liivimaa kroonikas. Kaasaegses eesti kultuuris on Taara nimi muutunud oluliseks rahvuslikuks ja kultuuriliseks sümboliks. Tema kuju on kasutust leidnud nii kirjanduses, kunstis kui ka paganausu taastamise liikumises, kus Taara kultust püütakse taaselavdada. Maausu ja rahvausulised liikumised viitavad Taarale kui eestlaste esiisade jumalale ja rahvusliku identiteedi osale. Nimi esineb ka paikade nimedes (näiteks Taaravainu) ning seda kasutatakse organisatsioonide ja kultuuriprojektide nimetustes, rõhutamaks side Eesti muistse kultuuripärandiga. Tänapäeval on Taara nime tähendus laienenud pelgast jumalakujust ka üldisemaks eesti vaimsuse ja ajaloo sümboliks.
Etümoloogia
Nime päritolu on ebaselge. Võimalik seos balti keelte jumalanimega Dievas või skandinaavia jumal Thoriga, kuid täpne etümoloogia on vaieldav ja ebakindel.
Kasutusnäited
Muinaseestlased uskusid, et Taara valitseb taevast ja saadab äikest.
Maausulised tähistasid Taara austamiseks tammepühade traditsioone.
Taara nimi esineb paljudes Eesti kohanימedes ja kultuuriprojektides.