süüdimatu
Süüdimatu on omadussõna, mis tähendab süüta, ilma süüta, mittesüüdi olevat. Kasutatakse peamiselt õiguskeeles isiku kohta, keda ei saa mingis süüteos või väärteos süüdistada või kes on kohtus õigeks mõistetud.
Süüdimatu on omadussõna, mis kirjeldab isikut või olukorda, kus puudub süü, vastutus või süüdistus. Kõige sagedamini kasutatakse terminit õiguskeeles ja kriminaalmenetluses, kus süüdimatu isik on selline, keda ei saa süüteos või väärteos süüdistada või kes on kohtumenetluses õigeks mõistetud. Eesti õigussüsteemis kehtib süütuse presumptsioon, mis tähendab, et igaüks loetakse süüdimatuks seni, kuni tema süü on seaduses etternähtud korras tõendatud. Sõna kasutatakse ka laiemalt igapäevakeeles moraalsete või eetiliste küsimuste kontekstis, kirjeldamaks inimest, kes ei ole midagi halba teinud või kelle käitumine on laitmatu. Süüdimatust võib seostada ka naiivsuse, kogemuste puudumise või süütusega, eriti laste puhul. Vastandiks on süüdi, süüline või karistust väärt.
Etümoloogia
Tuleneb sõnast «süü» ja järelliite «-tu» (puudumist väljendav) ning liite «-ma» (võimalikkust väljendav) kombinatsioonist: süü-di-ma-tu ehk selline, keda ei saa süüdi pidada.
Kasutusnäited
Kohus mõistis süüdistatava süüdimatuks ja ta vabastati kohtusaalist.
Kõik on süüdimatud kuni süü tõendamiseni.
Lapse süüdimatu pilk pani mind tundma, et olen teinud midagi valet.