surnukeha
Surnukeha on surnud inimese või looma keha, laip. Meditsiinis ja õiguskeeles kasutatav ametlik termin.
Surnukeha on surnud inimese või looma keha, füüsiline jäänus pärast surma saabumist. Termin on neutraalne ja ametlik, mida kasutatakse meditsiinis, patoloogias, õiguskeeles ja ajakirjanduses. Surnukeha käsitlemist reguleerivad ranged õiguslikud ja eetilised normid. Eestis on surnukeha uurimine kohustulik juhul, kui surma põhjus on ebaselge või kahtlustatakse vägivaldset surma. Patoloog teostab lahkamist ehk lahangut, et tuvastada surma põhjus. Surnukeha korrektne käsitlemine ja uurimine on oluline nii õigusemõistmise kui ka rahvatervise seisukohalt. Argikõnekeeles kasutatakse sageli sõnu «laip» või «surnukeha», kusjuures «laip» võib olla neutraalne või veidi negatiivse varjundiga. Surnukehade säilitamiseks kasutatakse morge, kus need hoitakse külmutatud tingimustes.
Etümoloogia
Liitsõna: surnu (surnud inimene või olend) + keha (füüsiline ihukehatus). Eesti keeles kujunenud termin.
Kasutusnäited
Politsei leidis metsast surnukeha, mille isikusamasus on veel tuvastamata.
Patoloog viis läbi surnukeha lahkamise, et selgitada surma põhjus.
Matusebüroo tegeleb surnukeha transportimise ja matmiseks ettevalmistamisega.