sundvõõrandamine
Sundvõõõrandamine on riigi või kohaliku omavalitsuse õigus võtta eraisikult vara tema nõusolekuta avalikes huvides, makstes selle eest hüvitist. Eestis on see reguleeritud asjaõigusseaduses ja sundvõõrandamisseaduses.
Sundvõõrandamine on õiguslik protseduur, mille käigus riik või kohalik omavalitsus omandab eraisiku kinnisvara või muu vara selle omaniku nõusolekuta avalikes huvides. Põhiseaduse järgi on sundvõõrandamine lubatud ainult avalikes huvides ja õiglase ja kohese hüvitise eest. Sundvõõrandamist kasutatakse peamiselt taristuehituses, kui näiteks tee, raudtee või elektriliini rajamiseks on vaja maaomaniku maad, kuid omanik ei soovi seda vabatahtlikult müüa või sellele servituuti seada. Enne sundvõõrandamist peab riik või omavalitsus alati esmalt püüdma maaomanikuga kokkuleppele jõuda vabatahtlikult. Sundvõõrandamine on võimalik alles siis, kui vabatahtlik kokkulepe ei õnnestu ja avalik huvi on ülekaalukas. Hüvitis määratakse reeglina vara turuväärtuse alusel ning omanikul on õigus seda kohtus vaidlustada. Sundvõõrandamine on Eestis suhteliselt haruldane, kuna enamasti õnnestub maaomaniku ja riigi vahel siiski kokkuleppele jõuda. Tuntuimaid näiteid on Rail Balticu trassi rajamisega seotud juhtumid, kus mõnede maaomanike maid on tulnud sundvõõrandada raudtee ehitamiseks.
Kasutusnäited
Valitsus algatas sundvõõrandamise menetluse, et rajada uut maanteed läbi eramaa.
Maaomanik vaidlustas sundvõõrandamise eest makstava hüvitise suuruse kohtus.
Sundvõõrandamine on Eesti õiguses lubatud ainult avalikes huvides ja õiglase hüvitise eest.