sulane
Sulane on talunik või maamajapidaja juures tööl olev palgaline meestöötaja, kes teeb põllutöid ja muud füüsilist tööd. Ajalooline tähendus: talurahva alamkiht feodaalkorra ajal.
Sulane on traditsiooniline nimetus meessoost palgalisele töötajale talus või maamajapidamises, kes teeb põllutöid, hooldab loomi ja teeb muid füüsilisi töid. Sulane elas tavaliselt tööandja majapidamises ja sai töö eest palka ning ülalpidamist. Sulaste naispoolseks vasteks olid teenijad või sulased. Ajaloolises kontekstis kuulus sulane feodaalkorra aegses Eestis talurahva alamkihti. Sulased olid isiklikult vabad, kuid majanduslikult sõltuvad inimesed, kes ei omanud maad ega olnud taluperemehed. Nad töötasid talude juures, sageli kas hooajaliselt või pikemaajaliste lepingutega. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, pärast pärisorjuse kaotamist, jäid sulased oluliseks tööjõuks Eesti agraarühiskonnas. Tänapäeval kasutatakse sõna sulane harva, peamiselt ajaloolises või kirjanduslikus kontekstis, kirjeldamaks möödunud aegade maaelu ja töösuhted. Mõnikord võib sõna esineda ka üldisemas tähenduses madala staatusega töölise või käsutäitja kohta.
Etümoloogia
Sõna «sulane» pärineb vanast eesti keelest ning on seotud sõnaga «sugu» (perekond, pere). Algne tähendus seostus perekonda kuulumise või majapidamises elamise ja töötamisega.
Kasutusnäited
Taluperemees palkas kevadeks kaks sulast põllutöödeks.
Tammsaare «Tõe ja õiguse» tegelaste hulgas on nii taluperemehed kui ka sulased.
Vanaema jutustas, kuidas tema isa kunagi noore sulasena Võrumaal töötas.