sillutis
Sillutis on kõva kate tee, tänava,platsi või kõnnitee pinnale, mis on tehtud kivist, plaatidest, asfaldist või muust materjalist ja moodustab tasase, tugeva aluspinna liiklemiseks või käimiseks.
Sillutis on tee, tänava, platsi, hooviala või kõnnitee pinnakate, mis moodustab tasase ja tugeva aluspinna. Sillutist kasutatakse nii sõiduteedel, kõnniteedel, jalgteedel kui ka avalikes ruumides, et tagada mugav ja ohutu liiklemine ning anda pinnale vastupidavus ilmastikumõjude ja kasutuskoormuse vastu. Sillutise materjal ja ehitusviis sõltuvad kasutusotstarbe, koormuse ja esteetiliste nõuete järgi. Levinumad sillutise tüübid on kivisillutis (graniit-, munakivi-, paekivi jms), plaaditatud pind (betoon-, kiviplaat), asfaldikate ja mitmesugused betoonist sillutised. Kivisillutis on eriti populaarne vanalinnades ja ajaloolistes kohtades, kus see annab keskkonnale ajastutruu ja esteetilise ilme. Asfalt- ja betoonkate on kasutusel peamiselt tänapäevastel tänavatel ja teedel, kus on oluline vastupidavus ja hoolduse lihtsus. Sillutise ehitamine nõuab põhjalikku ettevalmistust: aluspinna tasandamist, kruusaaluse rajamist ja õige veerežiimi tagamist, et vältida pinnase vajumist ja kahjustusi.
Etümoloogia
Tuleneb sõnast «silluma» (tasaseks tegema, siledaks tegema), millele on lisatud sufiks -tis, mis moodustab tulemust tähistavaid sõnu.
Kasutusnäited
Tallinna vanalinna tänavatel on säilinud ajaloo kivist sillutis.
Uue kõnnitee sillutis tehti hall-hallide betoonplaatidega.
Keskaegne munakivi sillutis on ilus, aga ebamugav kõndida.