ronima
Ronima on tegusõna, mis tähendab liikumist üles- või allapoole, kasutades käsi ja jalgu ning sageli hoides kinni mingist pinnast või esindusest. Näiteks puu, redelit või mäge ronima.
Ronima on liikumisviis, kus inimene või loom liigub üles, alla või külgsuunas, kasutades selleks nii käsi kui ka jalgu ning hoides kinni mingist pinnast. Ronimiseks on vaja tavaliselt nii jõudu kui ka koordinatsiooni. Kõige tavalisem on ronimine ülespoole, näiteks puu otsa, mööda redelit katusele või mäe tippu. Ronida saab ka allapoole (alla ronima) või külgsuunas, näiteks kalju küljes või võimlemispuude vahel. Ronimist esineb nii igapäevaelus (lapsed ronivad puude otsa, ehitajad ronivad tellingutele) kui ka spordina (sportlik ronimisharjutus, mägimatk, kaljuronimise sport). Ronimise oskus on oluline ka pääste- ja päästetöödel. Üldisemas tähenduses võib ronima viidata ka ebamugavale või vaevalisele liikumisele, näiteks ahtastes kohtades («ronisime läbi põõsaste») või takistustega kohtades. Ronimisega seotud spordialad hõlmavad sportlikku ronimist (climbing), kaljuronimist ja boulderdamist.
Etümoloogia
Soome-ugri päritolu sõna, suguluses soome keele «roniŋ» (ronimine) ja teiste läänemeresoome keelte vastete sõnadega.
Kasutusnäited
Lapsed ronisid kohe puu otsa, kui välja jõudsid.
Mägironijad ronisid aeglaselt ja ettevaatlikult mööda kaljuseina ülespoole.
Kassid oskavad osavalt puu otsa ronida ja sealt alla tulla.