rändrahn
Rändrahn on jääaja ajal liustiku poolt kaugelt kaasa toodud ja hiljem sulanud jää poolt maha jäetud suur kivi või rahnukivi, mis erineb oma kivimiliigilt kohalikust aluspõhjast.
Rändrahn on geoloogiline moodustis, mis on tekkinud jääajal, kui liustik on oma liikumise käigus murdnud lahti ja kaasa kandnud suuri kive ning kivimikogumeid. Need kivid transporditi sageli sadu või isegi tuhandeid kilomeetreid nende algupärasest asukohast ning jäeti maha liustiku sulamise käigus. Rändrahn erineb ümbritsevast aluspõhjast oma kivimiliigi poolest - näiteks võib Lõuna-Eestis leida põhjapoolsest Skandinaaviast pärit graniidist või gneissist rändrahu. Rändrahu suurus võib ulatuda väikestest kividest kuni mitme meetri kõrguste ja kümnete tonnide kaaluvate hiigelkivideni. Eesti territooriumil leidub arvukalt rändrahu, mis on siia toodud viimase jääaja ajal umbes 10 000-20 000 aastat tagasi. Paljud rändraud on muutunud looduskaitsealusteks objektideks või kultuuripärandiks, kuna neile on omistatud ajaloolist või müütilist tähtsust. Tuntumad näited on Ehalkivi Hiiumaal, Kaali kraatri ümbruse rändraud Saaremaal või Tõrma Jüriöö rahn Pärnumaal. Rändrahu on kasutatud ka ehitusmaterjalina ning paljud ajaloolised hooned ja kiviaiad on ehitatud nende abil.
Etümoloogia
Liitsõna komponentidest «ränd» (liikumine, rändamine) ja «rahn» (suur kivi, rahnukivi), viidates kivide rändamisele liustiku kaasas.
Kasutusnäited
Ehalkivi on Eesti suurim rändrahn, mille ümbermõõt on ligi 50 meetrit.
Jääaja ajal tõi liustik Eestisse arvukalt rändrahu Skandinaaviast.
Põllumees leidis künnilt suure rändrahu, mis takistas põllutöid.