rakk
Rakk on kõigi elusorganismide ehituslik ja talitluslik põhiüksus, mis koosneb rakumembraanist, tsütoplasmast ja geneetilisest materjalist ning suudab iseseisvalt elutoiminguid läbi viia.
Rakk on bioloogias kõigi elusorganismide väikseim iseseisev eluvõimeline üksus. Igal rakul on oma rakumembraan, mis eraldab seda väliskeskkonnast, tsütoplasma, kus toimuvad ainevahetusreaktsioonid, ning pärilik materjal (DNA või RNA), mis sisaldab informatsiooni raku ehituse ja talitluse kohta. Rakud jagunevad kahte põhitüüpi: prokarüootsed rakud (bakterid ja arheed), millel puudub tuumamembraaniga piiratud rakutuum, ning eukarüootsed rakud (loomad, taimed, seened), millel on eraldunud rakutuum ja erinevad organellid nagu mitokondrid ja ribosoomid. Inimkeha koosneb umbes 37 triljonist rakust, mis on spetsialiseerunud erinevate funktsioonide täitmiseks – näiteks närvrakud juhivad impulsse, lihasrakud võimaldavad liikumist ning vererakud transpordivad hapnikku. Rakk võib olla ka terve organism ise, nagu üherakuliste puhul (algloomad, bakterid). Rakuteadus ehk tsütoloogia on bioloogia haru, mis uurib rakkude ehitust, talitlust ja elutoiminguid. Sõna «rakk» kasutatakse ka kujundlikult ja teistes valdkondades: mesilastarudel on vaha rakud mee säilitamiseks, vanglatel on kambrid-rakud vangide hoidmiseks ning vanasti kasutati mõistet ka näiteks tellistest müüri avade või väikeste ruumide kohta.
Etümoloogia
Eesti sõna «rakk» pärineb alamsaksa keelest (rak, rack) ja tähistab algselt kasti, kambrit või puurilaadset ruumi. Bioloogias võeti termin kasutusele 17. sajandil, kui teadlased nägid mikroskoobi all korrapäraseid kambrikesi meenutavaid struktuure.
Kasutusnäited
Inimese keha koosneb triljoniteks rakkudeks, mis kõik täidavad erinevaid ülesandeid.
Bioloogiatunnis uurisime mikroskoobi all sibula epiteeli rakke.
Vähirakud on rakud, mis jagunevad kontrollimatult ja võivad levida teistesse organitesse.
Taimerakul on erinevalt loomse raku seinast veel tugev rakukest.