põrgu
Põrgu on paljudes religioonides ja uskumustes paik või seisund, kuhu satuvad pärast surma patused või kurjad hinged, kus neid karistatakse ja piinavad igavesed kannatused.
1. Põrgu on kristluses, islamis ja teistes religioonides allamaailm või vaimne paik, kuhu pärast surma satuvad need hinged, kes ei ole elanud õiget elu või on toime pannud raskeid patte. Põrgus valitsevad kannatused, tuli, pimedus ja igavene eraldatus Jumalast. Kristlikus traditsioonis juhib põrgut Saatan ehk Kurat, kes on langenud ingel. Põrgu vastandub taevale, kuhu pääsevad õiged ja puhaste hingede inimesed. 2. Kujundlikult kasutatakse sõna «põrgu» kirjeldamaks äärmiselt rasket, valuslikku või talumatu olukorda. Näiteks võidakse öelda, et sõda on põrgu, või et kellegi elu on muutunud põrguks. Sellises kontekstis väljendab sõna äärmuslikku kannatust või keerulisi asjaolusid. 3. Eesti keeles kasutatakse sõna ka erinevates väljendites ja vandesõnadena, näiteks «mine põrgu!» või «põrgus käia». Need väljendavad sageli viha, ärritust või üllatust. Põrgu kujutamine on läbi ajaloo olnud oluline osa kunstist, kirjandusest ja kultuurist, aidates inimestel mõtestada head, kurja ja surmajärgset elu.
Etümoloogia
Laenatud alamsaksa keelest (pörgel, pergel), mis omakorda tulenes keskalamsaksa purgatorium ja ladina purgatorium sõnast, tähistades algses tähenduses puhastustule paika. Lõplik kuju ja tähendus on kujunenud läbi sajandite usuliste mõjude ja rahvasuust.
Kasutusnäited
Kristlikus õpetuses on põrgu paik, kus patused hinged kannatavad igavesti.
Sõjaväljal valitses tõeline põrgu, kus kõikjal oli surm ja hävitus.
Ta ütles vihaga: «Mine põrgu!» ja pöördus ära.