palgasõdur
Palgasõdur on sõdur, kes võitleb raha eest, mitte oma riigi või veendumuste nimel. Palgasõdurid pakuvad oma sõjalisi teenuseid tasu eest, olenemata sõdiva poole ideoloogiast või rahvuslikest huvidest.
Palgasõdur on isik, kes osaleb sõjalises konfliktis peamiselt rahalise kasu eesmärgil, mitte kodanikukohustusest ega ideoloogilistel põhjustel. Erinevalt regulaararmee sõduritest, kes teenivad oma riiki, on palgasõduri peamine motivatsioon isiklik majanduslik kasu. Palgasõdurite kasutamine on tuntud juba antiikajast – kuulsad näited on kreeka hoplitid ja šveitsi palgasõdurid keskajal. Kaasajal tegutsevad palgasõdurid sageli erasõjaväefirmade koosseisus, pakkudes sõjalisi teenuseid riikidele, organisatsioonidele või eraettevõtetele. Rahvusvaheline õigus reguleerib palgasõdurite tegevust rangelt – Genfi konventsioonide lisaprotokoll ei tunnista palgasõduritel sõdija staatust ega sõjavangide kaitset. Eesti keeles kasutatakse mõnikord ka terminit «palgasõdalane» või «leegionär». Tänapäeval on palgasõdurite kasutamine moraalselt ja õiguslikult vastuoluline teema, kuna see hägustab piire riiklike sõjavägedega ja tekitab küsimusi vastutuse ning sõjaseaduste järgimise osas. Mõned riigid, nagu Venemaa (Wagner Group) või USA (Blackwater/Academi), on aktiivselt kasutanud erasõjaväefirmasid, mida sageli peetakse modernse aja palgasõduriteks.
Etümoloogia
Liitsõna: palk (tasu, töötasu) + sõdur (sõjaline isik). Sõna peegeldab otse mõiste olemust – sõdur, kes saab palka ehk tasu oma sõjalisest teenistusest.
Kasutusnäited
Keskaegses Euroopas olid šveitsi palgasõdurid kuulsad oma distsipliini ja võitlusoskuse poolest.
Rahvusvaheline õigus piirab palgasõdurite kasutamist relvastatud konfliktides.
Mõned endised sõjaväelased töötavad palgasõduritena erasõjaväefirmades.