paekivi
Paekivi on lubjakarbonaadist koosnev settekivim, mis on Eestis laialt levinud ja mida on sajandeid kasutatud ehitusmaterjalina. Paekivi on Eesti geoloogilise ehituse iseloomulik tunnus ja oluline loodusressurss.
Paekivi on settekivim, mis koosneb peamiselt kaltsiumkarbonaadist (CaCO₃) ja on tekkinud merepõhjas sadenevate lubjakarpide, korallide ja teiste mereelanike jäänuste ladestumisest. Eestis esineb paekivi peamiselt ordoviitsiumi ja siluri ajastust pärit kivimitena, mis on tekkinud umbes 450-420 miljonit aastat tagasi. Paekivi paksus ja omadused varieeruvad Eestis piirkonniti: Põhja-Eestis paljandub paekivi maapinnale (näiteks Tallinna pankrannik ja Ontika pank), Lõuna-Eestis on see sügavamal. Paekivi on Eesti olulisim ehituskivi, mida on kasutatud juba keskaegsetest kindlustest ja kirikutest alates. Tallinna vanalinna müürid, paljud mõisad ja kirikud on ehitatud paekivist. Tänapäeval kasutatakse paekivi peamiselt kaunistusehituses, sillutiskivide valmistamisel ja puhastusaine tootmises (nt põllunduses lupjamaterjalina). Paekivikarjäärid paiknevad üle Eesti, suurimad piirkonnad on Harjumaal ja Virumaal. Paekivi on ka oluline põhjavee ja allikate kujunemisel, kuna läbi lubjakivikihte liikuv vesi muutub kargemaks.
Etümoloogia
Liitsõna, koosneb sõnadest «pae» (tüvi pae- või pai-, tähistab lubjakivi) ja «kivi». Sõna «pae» pärineb baltisaksa keele sõnast, mis tähistab valgust lubjakivimit.
Kasutusnäited
Tallinna vanalinna müürid on ehitatud paekivist, mis on sajandeid pidanud vastu ilmastikule.
Põhja-Eesti pankrannikul võib näha suuri paekivi paljandeid.
Paekivi sobib hästi dekoratiivehituses, kuna sellel on ilus tekstuur ja loomulik toon.