otsustusõigus
Otsustusõigus on õigus teha mingis küsimuses siduv otsus või võtta vastu lõplik lahendus. See väljendab volitust otsustada, kuidas mingi asi käib või mida tehakse.
Otsustusõigus on õigus või volitus teha mingis küsimuses siduvaid otsuseid, mida teised peavad täitma või millega peavad arvestama. See tähendab volitust kindlaks määrata, kuidas mingi asi käib, milline lahendus valitakse või millist tegevuskava järgitakse. Õiguslikult tähendab otsustusõigus kompetentsi teha õiguslikult siduvaid otsuseid kindlas valdkonnas. Näiteks on riigiasutustel otsustusõigus haldusasjades, kohtutel õigusemõistmises, ettevõtte juhatusel ärilistes küsimustes. Otsustusõigus võib olla kas ainuisikuline (üks isik otsustab) või kollektiivne (otsustab nõukogu, juhatus või muu organ). Vanematele kuulub otsustusõigus oma alaealiste laste kasvatuses ja igapäevaelu korralduses. Organisatsioonides jaguneb otsustusõigus sageli erinevate tasandite vahel – mõnes küsimuses otsustab juhtkond, teises töötajad ise. Otsustusõiguse ulatus ja piirid tulenevad tavaliselt seadusest, põhikirjast, lepingust või ametijuhendist.
Kasutusnäited
Ettevõtte finantsjuht ei omanud otsustusõigust uute töötajate palkamise küsimustes.
Lapsevanematel on otsustusõigus selles, millisesse kooli nende laps läheb.
Valitsus andis ministeeriumile otsustusõiguse toetuste jaotamisel.
Kohalikul omavalitsusel on otsustusõigus oma piirkonna planeerimisküsimustes.