õnnis
Õnnis on omadussõna, mis tähendab õnnelikku, rõõmsat, õndsakstunud või paradiislikku seisundit või olekut. Kasutatakse sageli religioosses või kõrgendatud kontekstis.
Õnnis on omadussõna, mis väljendab sügavat õnne, rahulolu ja õndsakstunud olekut. Sõna kannab endas kõrgendatud, sageli vaimulikku või pühalikku varjundit, mida kasutatakse kirjanduskeeles ja religioosses kontekstis. Näiteks räägitakse õnnisast pärast surma olekust, taevariigist või mälestusest. Sõna on tavakütt-aegses eesti keeles, kuigi tänapäeval kasutatakse seda pigem pidulikumas stiilis. Argikõnes öeldakse sagedamini lihtsalt «õnnelik» või «rõõmus». Õnnis on osa fraasidest nagu «õnnis mälestus» (kellegi hea mälestuse kohta, eriti lahkunud inimese puhul) või «õnnis aeg» (meeldiv, õnnelik ajaperiood). Sõna esineb sageli varasemas ilukirjanduses, vaimulikkes tekstides ja hümnides. Tänapäeval on sõna kasutus mõnevõrra arhailine, kuid seda kohtab endiselt pidulikel puhkudel, luuletustes ja kristlikus kontekstis.
Etümoloogia
Tuleneb sõnast «õnn» koos liitega -is, mis moodustab omadussõna. Sama juurega on «õndsus» ja «õnnistus».
Kasutusnäited
Lahkunud presidenti meenutati õnnisa mälestusega.
Lapsed mängisid aias õnnisas teadmatuses maailma muredest.
Preester rääkis õnnisast igavesest elust.