olemus

Olemus on millegi sisemine, püsiv ja määrav iseloom, mis eristab seda teistest asjadest või nähtustest. See on asja või mõiste kõige olulisem tunnusjoon, mis jääb alles isegi siis, kui pealispindsed omadused muutuvad. Filosoofias on olemuse mõiste keskne juba antiikajast alates. Aristotelese järgi on olemus see, mis vastab küsimusele «mis see on?» – näiteks inimese olemus seisneb tema mõistuslikkuses, mitte konkreetsetes välistes tunnustes nagu juuksevärv või pikkus. Olemust eristatakse nähtusest: olemus on see, mis on varjatud ja püsiv, nähtus on see, mis ilmneb välja ja võib muutuda. Igapäevakeeles kasutatakse sõna olemus sageli rõhutamaks millegi tuuma, põhiolemust või tegelikku loomust. Näiteks võib rääkida asja olemusest, probleemi olemusest või inimese olemusest. Eesti keeles on sõnal ka teine, haruldasem tähendus: olemus võib tähistada olevust, olevat olendit või eksisteerivat asja, eriti filosoofilises või poeetilises keelekasutuses.