õigusemõistmine
Õigusemõistmine on kohtute tegevus, mille käigus lahendatakse õiguslikke vaidlusi, mõistetakse kohut ja rakendatakse seadusi konkreetsetes kohtuasjades.
Õigusemõistmine on riigi kohtuorganite tegevus, mille eesmärk on lahendada õiguslikke vaidlusi, mõista kohut süüdistatavatele isikutele ning kaitsta inimeste õigusi ja vabadusi. See on üks kolmest riigivõimu harust koos seadusandliku ja täidesaatva võimuga. Õigusemõistmise põhiprintsiibiks on selle sõltumatus ja erapooletus. Kohtunikud peavad tegema otsuseid ainult seaduste põhjal, ilma välise mõjutuseta poliitikast, meediast või muudest huvirühmadest. Eestis teostavad õigusemõistmist maakohus, ringkonnakohus ja Riigikohus. Õigusemõistmine hõlmab nii tsiviilasju (eraisikute vahelised vaidlused), kriminaalasju (süütegude menetlemine) kui ka haldusasju (vaidlused riigi ja kodanike vahel). Õigusemõistmine on demokraatliku õigusriigi alustala, mis tagab õiguskaitse ja õigluse ühiskonnas.
Etümoloogia
Liitsõna: õigus + mõistmine. Sõna «õigus» tähistab seaduspärast korda ja «mõistmine» viitab arutlemisele ja otsustamisele.
Kasutusnäited
Eesti Vabariigi põhiseadus tagab õigusemõistmise sõltumatuse.
Õigusemõistmine on ainuõigus kohtuvõimul ja keegi teine ei või seda teostada.
Kohtunik rõhutas, et õigusemõistmisel tuleb lähtuda ainult seadustest, mitte avalikust arvamusest.