õigsus
Õigsus on moraalne ja eetilne õigsusprintsiip, mis väljendab ausust, õigust, õiglust ja moraalset korrektsust. Laiem tähendus hõlmab ka juriidilist õiguspärasust ja seadusega kooskõlas olemist.
Õigsus on põhimõte või omadus, mis väljendab moraalselt ja eetiliselt õiget, õiglast ja ausalt käitumist. See on seisund, kus käitumine, tegevus või otsus on kooskõlas moraalsete normide, eetiliste põhimõtete ja õiglustundega. Õigsus on tihedalt seotud aususe, õigluse, tõe ja moraalse korrektsusega. Juriidilises kontekstis tähendab õigsus õiguspärasust ehk seadusega kooskõlas olemist. Filosoofilises mõttes on õigsus üks kesksetest voorustest, mida arutleti juba antiikfilosoofias. Eesti keeles on õigsus tuletatud sõnast «õige», mis kannab mõlemat tähendust – nii moraalset õigsust kui ka faktilist õigsust (tõesust). Igapäevases kasutuses võidakse õigsust nimetada ka põhjusena või õigustusena: «tal oli õigsus oma käitumiseks». Religioosses kontekstis on õigsus sageli keskne mõiste, viidates inimese õigele suhtele jumalaga või jumaliku seadusega.
Etümoloogia
Tuletis sõnast «õige» liitega -sus, mis moodustab abstraktset nimisõna omaduse tähistamiseks. Sõna «õige» on läänemeresoome päritolu.
Kasutusnäited
Ta kaitses oma seisukohta täie õigsusega, olles veendunud, et tema käitumine oli moraalselt õigustatud.
Kohtunik peab otsustama mitte ainult seaduse tähe järgi, vaid ka õigsuse ja õigluse vaimus.
Õigsus tema tegudes oli vaieldamatu – ta oli alati ausameelne ja õiglane.