noos
Noos on Platon filosoofias mõistus või intellekt, kõrgeim tunnetusviis, millega tabatakse igavesi ideid ja tõde. Laiemalt tähistab see mõtlemist, aru või vaimu.
Noos (kreeka keelest νοῦς) on antiikfilosoofias, eriti Platonil ja Aristotelesel, mõistus või intellekt kui kõrgeim vaimne võime. Platon eristas noost teistest tunnetusviisidest: noos võimaldab tabada puhtaid ideid ja igavest tõde, samal ajal kui meeled annavad ainult muutliku ja ebatäpse teadmise materiaalsest maailmast. Aristotelese filosoofias on noos aktiivne mõistus, mis võimaldab üldiste põhimõtete ja tõdede vahetut tunnetust. Hilisemas filosoofilises traditsioonis on noos seostatud puhtalt ratsionaalse mõtlemise, intuitiivse taipamise või vaimse kontemplatsiooni võimega. Tänapäeval kasutatakse mõistet peamiselt filosoofiaajaloos ja klassikalise mõtte käsitlemisel. Mõiste on seotud adjektiiviga «noeetiline», mis tähistab puhtalt intellektuaalset või mõistuslikku.
Etümoloogia
Vanakreeka keelest νοῦς (noos, nūs) – mõistus, intellekt, vaim.
Kasutusnäited
Platonil on noos kõrgeim tunnetusviis, millega filosoof jõuab ideede maailma.
Aristoteles pidas noost aktiivse mõistuse osaks, mis eristab inimest loomadest.
Antiikfilosoofias peeti noost jumalikuks ja igaveseks vaimu osaks.