nimisõna
Nimisõna on sõnaliik, mis tähistab iseseisvalt esinevaid asju, olendeid, nähtusi, omadusi või mõisteid ja mida saab käänata ning mis vastab küsimustele «kes?» või «mis?».
Nimisõna on eesti keeles üks põhilisi sõnaliike, mis tähistab iseseisvalt esinevaid objekte, olendeid, nähtusi, abstraktseid mõisteid või omadusi. Nimisõnad vastavad küsimustele «kes?» (elus olendite puhul) või «mis?» (elutute asjade ja mõistete puhul). Eesti keeles saab nimisõnu käänata 14 erinevas käändes, näiteks «laud» (nimetav), «laua» (omastav), «lauda» (osastav), «lauale» (alaleütlev) jne. Nimisõnad jagunevad mitut tüüpi: üld- ja pärisnimed (nt «koer» ja «Musti»), aine- ja koguminimsõnad (nt «vesi», «mets»), abstraktsed nimisõnad (nt «armastus», «vabadus»). Nimisõna on lause põhiliige ehk alus või sihitis ning moodustab koos verbiga lause tuuma. Eesti keeles on nimisõnadel kolm sugu (meessoost, naissoost ja kesksoo sõnad), kuigi sugu ei avaldu alati selgelt. Nimisõnad on kõige arvukam sõnaliik eesti keeles ning uusi nimisõnu tekib pidevalt juurde läbi liitmise, tuletamise ja laenude kaudu.
Etümoloogia
Liitsõna: nimi + sõna. Sõna «nimi» viitab objekti nimetamisele, «sõna» on keeleline üksus. Termin on kujunenud eesti keeleteaduses objektide nimetamist tähistava sõnaliigi märkimiseks.
Kasutusnäited
Lauses «Kass istub toolil» on sõnad kass ja tool nimisõnad.
Nimisõna käändub eesti keeles neljateistkümnes käändes.
Eesti keele õpetaja selgitas, et nimisõnad vastavad küsimustele «kes?» või «mis?».