närimine
Närimine on toidu peenestamine hammastega, kus toit murdmise või hõõrumise teel purustatud ja segunetakse süljega. Närimine on seedimise esimene etapp, mis toimub suus enne neelamisele.
Närimine on füsioloogiline protsess, mille käigus toit peenestatakse hammaste abil suuõõnes enne seedetrakti. See on seedimise esimene ja üks olulisemaid etappe. Närimise käigus lõhuvad hambad toidu väiksemateks tükkideks, samal ajal segub toit süljega, mis sisaldab ensüüme ja alustab süsivesikute seedimist juba suus. Mälumisliigutused sooritatakse alalõualuu liigutamise abil, kaasates lõualihased ja hambad. Inimestel on erineva funktsiooniga hambad: eeshambad lõikavad, kihvhambad rebitakse ja purihammastel ning molaarteks kutsutaksete hammaste on pinde hõõruvad ning jahvatasid. Korralik närimine hõlbustab seedimist, vähendab seedetrakti koormust ja aitab toitaineid paremini omastada. Ebapiisav närimine võib põhjustada seedehäireid ja kõhukinnisust. Närimine on ka õige toitumise ja tervislike söömisharjumuste oluline osa - soovitatakse toitu hoolikalt närida ja süüa aeglaselt. Bioloogias on närimine tunnuslik käitumine paljudel imetajatel, eriti närilistel (Rodentia seltsi loomadel nagu hiired, rotid, oravad), kellel on pidevalt kasvavad eeshambad ja kelle nimi tuleneb sõnast 'närida'.
Etümoloogia
Tegusõnast «närima», mis pärineb muistsest soome-ugri tüvest, mis tähistas hammaste ja lõuaga tehtavat liigutust toidu peenestamiseks.
Kasutusnäited
Arst soovitas toitu põhjalikult närida, et seedeensüümid saaksid paremini toimida ja närimine hõlbustaks mao tööd.
Lapse piimahambad hakkavad välja tulema umbes kuuendast elukuust ja närimine muutub järk-järgult võimalikuks.
Õige närimine on oluline osa tervislikust toitumisest ning aitab vältida seedehäireid ja ülekaalukust.