mõõk
Mõõk on pikk teraga lähivõitlusrelv, millel on kahepoolne terav tera ja käepide, mida kasutati ajalooliselt nii sõdimiseks kui ka tseremoniaalsetel eesmärkidel.
Mõõk on üks vanimaid ja tuntuimaid külmrelvi, mis koosneb pikast metallist terast ja käepidemest. Klassikaline mõõk on kahetele teritatud ja mõeldud nii torke- kui ka raiumisvõtteks. Mõõka kasutati laialt keskajal rüütlite ja sõdalaste põhirelvana, kuid selle ajalugu ulatub tagasi juba pronksiajja. Mõõgad olid sageli ka staatuse ja võimu sümbolid, eriti aadlike ja sõjameeste seas. Erinevaid mõõgatüüpe on palju: lühemad raiemõõgad, peenemad rapiirid, kahepealsed hiiglaslikud mõõgad ja idamaised sabli- või kataanalaadsed mõõgad. Eesti ajaloos on leitud mõõki muinasaegstest matmispaikadest, mis viitavad nende kasutamisele juba enne ristisõdade aega. Tänapäeval on mõõk peamiselt ajalooline artefakt, kogumisese ja spordivehklemise treeningvahend. Mõõka kasutatakse ka sümbolina kirjanduses ja popkultuuris, kus see esindab kangelaslikku võitlust, austavust ja jõudu. Võrdluspildis kasutatakse väljendit «mõõk Damoklesena» tähendamaks pidevat ähvardavat ohtu.
Etümoloogia
Germaani keeltest, võrreldav rootsi keele «svärd», saksa keele «Schwert» ja inglise keele «sword» tüvega. Läänemeresoome keeltes on sõna arvatavasti laenatud germaani keeltest.
Kasutusnäited
Rüütli mõõk rippus vööl kuldses tupes.
Muuseumis on väljas keskaegsed mõõgad ja kilbid.
Legendide järgi tõmbas Arthur kivi seest välja maagilise mõõga.