maas

Sõnal «maas» on eesti keeles mitu seotud tähendust, mis kõik viitavad madalale asendile või maa lähedusele. 1. Kõige levinum tähendus on maa peal olemine või madalas asendis olemine, näiteks kui keegi istub maas või kui ese on kukkunud põrandale. Kasutatakse ka ülekandelises tähenduses, kui öeldakse, et keegi on «maas» ehk väsinud, halb enesetunne või moraalselt madal. 2. Võib tähistada ka langenud või kukkunud olekut, näiteks «puu on maas» või «ta on maas». 3. Kasutatakse ka väljendites, kus midagi on hävitatud või lõppenud, näiteks «plaan on maas» või «enesekindlus on maas». Sõna on vastandiks sõnale «üleval» või «püsti». Igapäevases kõnekeeles on «maas» väga sagedasti kasutatav määrsõna, mis väljendab nii füüsilist asukohta kui ka olekut või seisundit.