lugemine
Lugemine on kirjapandud teksti tajumine ja mõistmine silmadega; oskus muuta kirjamärke tähenduslikuks informatsiooniks.
Lugemine on kognitiivne protsess, mille käigus inimene tajub kirjutatud või trükitud teksti ning muudab tähemärgid, sõnad ja laused mõistetavaks informatsiooniks. See hõlmab nii mehaanilist oskust ära tunda tähti ja sõnu kui ka kõrgemat võimet mõista teksti sisu, konteksti ja varjatud tähendusi. Lugemine on üks põhilisi kultuurioskusi, mida õpitakse tavaliselt koolieas ning mis on tänapäeva ühiskonnas hädavajalik. See jaguneb tavaliselt vaikseks lugemiseks (lugemine endale, sh peas) ja valjusti lugemiseks (tekstist ette lugemine teistele kuuldavalt). Lugemisoskus hõlmab nii funktsionaalset lugemist (info leidmine, juhiste mõistmine) kui ka kirjanduslikku lugemist (ilukirjanduse nautimine, teksti analüüsimine). Eesti haridussüsteemis on lugemisoskus üks põhikompetentse, mida arendatakse kõigis kooliastmetes. Lugemisega seotud mõisteid on ka lugemisharjumus, lugemisvõõras, lugemispuue (düsleksia) ning lugemisvaramu.
Etümoloogia
Tegusõnast «lugema», mis pärineb läänemeresoome algkeelest ja on suguluses soome «lukea» ning teiste läänemeresoome keelte vastete-ga.
Kasutusnäited
Lapse lugemine areneb kiiresti esimestes kooliklassides.
Lugemine enne magamaminekut aitab lõõgastuda ja paremini magada.
Õpetaja kontrollis õpilaste teksti mõistmise oskust valjusti lugemise kaudu.