lubjakivi
Lubjakivi on settekivim, mis koosneb peamiselt kaltsiumkarbonaadist ja mida kasutatakse ehitusmaterjalina, tsemendi ja lubja tootmiseks ning paljudes teistes tööstusharudes.
Lubjakivi on laialt levinud settekivim, mis koosneb peamiselt mineraalist kaltsiit (kaltsiumkarbonaadist, CaCO₃). See on moodustunud merepõhjas sadestunud lubjalistest settetest, mis koosnevad mereorganismide (korallid, karbid, lubjavetikatest) skelettidest ja koortest ning keemiliselt sadenenud kaltsiumkarbonaadist. Lubjakivi on tavaliselt hele, valge kuni hallikasbeež, kuid võib sisaldada lisandite tõttu ka teisi värvitoone. Eestis esineb lubjakivi eriti Põhja-Eestis ja Saaremaal, kus see moodustab iseloomuliku paeplatoode. Eesti lubjakivi on põhiliselt ordoviitsiumi ja siluri perioodi vanune, umbes 450-420 miljonit aastat vana. Lubjakivi on oluline maavara, mida kasutatakse mitmeks otstarbeks: ehitusmaterjalina (näiteks paekivist hooned), tsemendi ja ehituslubjatootmises, teede ja tänavate ehitamisel purustatud killustikuna, põllumajanduses mullaparandusmaterjalina (lubja allikana happelistele muldadele), toiduainete- ja ravimitööstuses, metallurgiasettöötluses ning paljudes teistes rakendustes. Eestis on lubjakivi kaevandamine olnud oluline majandusharu juba sajandeid.
Etümoloogia
Liitsõna «lubi» (kaltsiumoksiid, ehituslubi) ja «kivi» - kivi, millest saab lubjatoodangut.
Kasutusnäited
Tallinna vanalinna majad on ehitatud kohalikust lubjakivist.
Eesti lubjakivi maardlad asuvad peamiselt Põhja-Eestis ja saartel.
Tsemendi tootmiseks kaevandatakse suures koguses lubjakivi.