lubadus
Lubadus on kellegi antud kinnitus või kohustus midagi teha või mitte teha. Lubaduse andmine loob ootuse, et lubatu täidetakse.
Lubadus on suuline või kirjalik kinnitus, mille keegi annab teisele isikule või isikutele, et ta teeb või ei tee midagi kindlat tulevikus. Lubaduse andmine loob moraalseid või juriidilisi kohustusi ja ootusi selle täitmiseks. Lubadused võivad olla igapäevased ja mitteformaalsed (nt lubadus sõbrale kohale tulla) või ametlikud ja siduvad (nt valimislubadused, lepingulised kohustused). Lubaduse täitmine on usalduse ja usaldusväärsuse alus inimestevahelistes suhetes. Lubaduse murdmine võib kaasa tuua usalduse kaotuse, moraalse hukkamõistu või õiguslikud tagajärjed. Eesti kultuuris peetakse lubaduse pidamist oluliseks vooruseks ja aususe tunnuseks. Ütlus «lubadus teeb võlglaseks» rõhutab, et lubaduse andmine loob kohustuse selle täitmiseks. Juriidilises mõttes võib lubadus olla osa lepingust või kokkuleppest, mille rikkumisel võivad järgneda õiguslikud sanktsioonid.
Etümoloogia
Tuleneb tegusõnast «lubama», mis pärineb läänemeresoome algkeelest. Seotud soome keele sõnaga «lupaus».
Kasutusnäited
Ta andis tõsise lubaduse, et tuleb homme kindlasti appi.
Poliitikud annavad valimiste eel palju lubadusi, kuid kõiki ei suudeta täita.
Laps pidas oma lubadust ja õppis kohe pärast kooli.
Lubaduse murdmine lõhub inimeste vahelist usaldust.
Nad vahetasid abielludes lubadusi teineteisele truuks jääda.