linnastumine
Linnastumine on protsess, mille käigus suureneb linliku elanikkonna ja linnade osakaal riigi või piirkonna elanikkonnast ning laieneb linnalik eluviis ja asustus.
Linnastumine on ühiskondlik ja majanduslik protsess, mille käigus inimesed kolivad maapiirkondadest linnadesse ning linnade arv ja suurus kasvab. Linnastumisega kaasneb linliku elanikkonna osakaalu suurenemine, linnade territoriaalne laienemise ja linnakultuuri levik. Protsess on olnud eriti intensiivne industrialiseerumise ja moderniseerumise käigus, kui tööstus ja teenindussektor on pakkunud linnadele rohkem töökohti kui põllumajandus maal. Linnastumine hõlmab nii demograafilisi muutusi (rahvastiku ümberpaiknemine) kui ka territoriaalset arengut (linnade füüsiline kasv, äärlinnade teke) ning kultuurilisi muutusi (linnalik eluviis, väärtused, käitumisviisid). Eestis hoogustus linnastumine 20. sajandil, eriti nõukogude perioodil, mil tööstuse areng tõi kaasa massilise maarahva kolimise linnadesse. Kaasajal väljendub linnastumine ka linnastu moodustumises ja suburbanisatsioonis, kus linnad kasvavad koos oma äärealadega.
Etümoloogia
Tuletis sõnast «linn» liitega -stumine, mis väljendab protsessi või seisundisse sattumist.
Kasutusnäited
20. sajandi teisel poolel toimus Eestis kiire linnastumine, mis muutis ühiskonna struktuuri põhjalikult.
Maailmas jätkub linnastumine ja ÜRO prognoosib, et 2050. aastaks elab linnades üle kahe kolmandiku maailma elanikkonnast.
Linnastumise tagajärjel on paljud maapiirkonnad Eestis rahvastikku kaotanud ja kohalik taristu on kokku kuivanud.