lepitusmenetlus
Lepitusmenetlus on kohtuvälise vaidluste lahendamise viis, kus erapooletu lepitaja aitab pooltel omavahelise kokkuleppe saavutada ilma kohtumenetluseta.
Lepitusmenetlus on alternatiivne vaidluste lahendamise meetod, kus pooled püüavad jõuda omavahelise kokkuleppeni kolmanda erapooletu isiku ehk lepitaja abiga. Lepitaja ei tee otsust poolte eest, vaid aitab neil leida mõlemaid rahuldava lahenduse läbirääkimiste kaudu. Lepitusmenetlus on vabatahtlik, konfidentsiaalne ja tavaliselt kiirem ning odavam kui kohtumenetlus. Eestis reguleerib lepitusmenetlust lepitusmenetluse seadus, mis võeti vastu 2009. aastal. Lepitusmenetlust saab kasutada erinevates vaidlustes, näiteks perekonnaasjades, töövaidlustes, ärivaidlustes või naabrite vahelistes konfliktides. Menetlus on paindlik ja pooled saavad ise valida lepitaja ning määrata menetluse korra. Kui pooled jõuavad kokkuleppele, kinnitatakse see kirjalikult ja selle täitmine on samaväärne kohtulahendiga. Kriminaalmenetluses on lepitusmenetlus võimalik väiksema raskusastmega kuritegude puhul, kus ohver ja kahtlustatav saavutavad kokkuleppe. Lepitusmenetlus sobib juhtudeks, kus pooled soovivad säilitada omavahelisi suhteid ja leida paindliku lahenduse, mis arvestab mõlema poole huve.
Kasutusnäited
Naabrid otsustasid piiriaiakoha vaidluse lahendada lepitusmenetluse abil, et vältida pikaajalist kohtumenetlust.
Lepitusmenetlus võimaldas endistel abikaasadel jõuda laste ülalpidamise osas kokkuleppele rahumeelselt ja kiiresti.
Tööandja ja töötaja kasutasid töölepingu lõpetamise vaidluses lepitusmenetlust, mis lõppes mõlemaid rahuldava kokkuleppega.