leping
Leping on kahe või enama poole vaheline kirjalik või suuline kokkulepe, millega lepingupooled võtavad endale õigusi ja kohustusi. Lepingud reguleerivad äri-, töö-, üüri- ja muid suhteid ning on õiguslikult siduvad.
Leping on kahe või enama isiku (füüsilise või juriidilise) vaheline kokkulepe, mis loob, muudab või lõpetab õigussuhteid. Leping võib olla nii kirjalik kui ka suuline, kuigi olulisemate tehingute puhul on tavaliselt nõutav kirjalik vorm. Lepingu sõlmimisel võtavad pooled endale õigusi ja kohustusi, mida nad peavad täitma. Eesti õiguses reguleerib lepinguid eelkõige võlaõigusseadus. Lepingu olulised tunnused on poolte vaba tahe, vastastikused kohustused ning õiguslik siduvus. Kui üks pool lepingut rikub, võib teine pool nõuda lepingu täitmist, kahju hüvitamist või lepingu lõpetamist. Levinumad lepingutüübid on ostu-müügileping, tööleping, üürileping, teenuse osutamise leping, laenuleping ja käsundus- ehk töövõtuleping. Lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt saavad pooled ise otsustada, kellega ja millistel tingimustel nad lepingu sõlmivad, kuid seadus võib kehtestada teatud piiranguid tarbijakaitse või avaliku huvi eesmärgil. Rahvusvahelisel tasandil kasutatakse terminit ka riikidevaheliste kokkulepete kohta, nagu näiteks Maastrichti leping või Lissaboni leping Euroopa Liidus.
Etümoloogia
Tuleneb tegusõnast «leppima», mis on seotud soome keele sõnaga «sopia» (kokku leppima). Tähendab kokkuleppe või kohustuse võtmist.
Kasutusnäited
Enne korteri üürimist tuleb sõlmida kirjalik leping, kus on määratud üüri suurus ja tasumise tingimused.
Töötaja ja tööandja vahelise töösuhte aluseks on leping, mis reguleerib mõlema poole õigusi ja kohustusi.
Euroopa Liidu toimimise alused on sätestatud asutamislepingutes, millest kõige olulisem on Lissaboni leping.