leib
Leib on teraviljajahust, veest ja pärmist küpsetatud põhitoiduaine, mis on eestlaste toidulaual igapäevane ja kultuuriliselt oluline.
Leib on teraviljajahust (tavaliselt nisu- või rukkijahust), veest, pärmi või haputaignast ja soolast valmistatud ning ahjus küpsetatud toiduaine. Eestis on leib olnud sajandeid peamine süsivesikute allikas ja põhitoit, millel on sügav kultuuriline tähendus. Traditsiooniliselt on eestlased tarbinud eriti palju rukkileiba, mis on tumedam ja tihedam kui nisuleib. Leiba küpsetatakse erinevatest jahusortidest ja erinevas vormis: saabid, saiakesed, kringel, sepik. Modernses toidulauas on leib endiselt oluline, kuigi tarbimisharjumused on mitmekesistunud. Leival on eesti keeles ja kultuuris lai kujundlik tähendus – see võib tähistada toitu üldisemalt ("igapäevane leib"), äraelamisvahendeid ("leiba teenima") või isegi elu ennast. Eestis on tuntud mitmeid kohalikke leibkonnasid ja erileibade traditsioone, näiteks jõululimpsi ja vastlakukleid, mis kuuluvad kultuuripärandi hulka.
Etümoloogia
Läänemeresoome päritolu, suguluses soome 'leipä', karjala 'leiby'. Algne tähendus seotud küpsetatud toiduainega.
Kasutusnäited
Ostsin poest värske leiva ja panin selle õhtusöögiks lauale.
Vanaema küpsetab ise leiba haputaignast juba viiskümmend aastat.
Ta peab leiba teenima kolme lapse jaoks, seega ei saa ta tööd vahetada.