kuulmine
Kuulmine on üks viiest põhilisest meelest, mis võimaldab tajuda helisid ja häälitsusi kõrvade abil. Kuulmine on oluline suhtlemiseks, ohtude märkamiseks ja keskkonna tajumiseks.
Kuulmine on meeleelund, mis võimaldab inimesel ja loomadel tajuda helilaineid. Helisignaalid jõuavad väliskõrva kaudu kuulmekanalisse, pannes trummikile vibreerima. Need vibratsioonid kanduvad edasi keskkõrva kuulmekeeltesse ja sealt sisekõrva, kus asub tigukoda – spiraalse kujuga elund, mis muudab mehhaanilised vibratsioonid närviimpulssideks. Kuulmisnärv edastab signaalid ajju, kus need töödeldakse teadlikuks helikogemuseks. Inimese kuulmisvõime ulatub tavaliselt 20 Hz kuni 20 000 Hz sagedusalas, kuigi vanus ja müra võivad kuulmist kahjustada. Kuulmislangus või kurtus võib olla sünnipärane või omandatud, näiteks valjude helide, haiguste või vigastuste tagajärjel. Kuulmist saab parandada kuuldeaparaatide või sisekõrva-implantaatidega. Eesti keeles kasutatakse mõistet «kuulmine» ka kujundlikult, näiteks «mul on hea kuulmine» tähenduses, et keegi kuuleb hästi või on tähelepanelik.
Etümoloogia
Sõna «kuulmine» tuleneb tegusõnast «kuulma», mis on alggermaani päritolu ja seotud teiste germaani keelte vastete ning meeletegevuse kirjeldamisega.
Kasutusnäited
Vanuse kasvades võib kuulmine nõrgeneda ja kõrged helid muutuvad raskemini tajutavaks.
Muusiku hea kuulmine võimaldab tal eristada väiksemaidki toonierinevusi.
Pikaajaline valju müra käes viibimine võib põhjustada püsivat kuulmise kahjustust.