kutsumine
Kutsumine on sisemine tunne või veendumus, et inimene on mõeldud teatud ala, ameti või ülesande jaoks; samuti ametlik teade või ettepanek kuskile ilmuda või kellegi juurde tulla.
1. Sisemine tunne, veendumus või vaimne tõmme teatud ala, ameti või eluülesande vastu. Kutsumine väljendub sügava huvina ja tunnetuses, et konkreetne tegevusvaldkond vastab inimese olemusele ja eesmärkidele. Sageli räägitakse kutsumisest seoses ametivalikuga, eriti õpetaja, arsti, vaimuliku või kunstniku puhul. Kutsumust tundev inimene kogeb oma tööd mitte ainult sissetulekuallikana, vaid elukutsena, millele ta soovib end pühendada. 2. Ametlik teade, millega kedagi kutsutakse kuskile ilmuma või osalema. Näiteks kutsumine kohtusse, koosolekule, üritusele või ametikohale. Sellisel juhul on tegu dokumendi või teatega, mis sisaldab konkreetset palvet või kohustust. 3. Religioosse kontekstis Jumala tahe või üleskutse elada teatud viisil või täita vaimulikku ülesannet. Paljud usutegelased kirjeldavad oma vaimulikuks saamist kui Jumala kutsumist.
Etümoloogia
Tuleneb tegusõnast «kutsuma», mis omakorda on seotud hüüdmise ja üleskutsega. Sõna «kutsumine» on eesti keeles pikaajaline ja loomulikult kujunenud nimisõna.
Kasutusnäited
Ta tundis juba lapsepõlvest peale kutsumist saada arstiks ja aidata teisi inimesi.
Õpetaja amet nõuab siirast kutsumust, sest ainult palgast ei piisa nii vastutusrikka töö tegemiseks.
Kohus saatis tunnistajale ametliku kutsumise järgmisel nädalal ütlusi andma.