kummitus
Kummitus on surnud inimese hing või vaim, kes ilmub elavate silmale nähtava kujuna. Rahvausundis ja õudusžanris levinud üleloomulik olend, keda peetakse lahkunud inimese vaimuks, kes mingil põhjusel ei ole leidnud rahu.
Kummitus on rahvausundis ja mütoloogias surnud inimese hing või vaim, kes ilmub elavate silmale nähtava või tajutava kujuna. Kummitusi kirjeldatakse tavaliselt läbipaistvate, häguste või uduste kujudena, kes võivad ilmuda teatud kohtades või teatud aegadel. Rahvausundis usutakse, et kummituseks saab inimene, kes on surnud vägivaldselt, õnnetult või kelle surm on jäänud käsitlemata, samuti need, kelle matused pole toimunud nõuetekohaselt või kelle hing otsib kättemaksu või õiglust. Kummitused on seotud kindlate kohtadega nagu vanad majad, loss id, kalmistud või sündmuskohtadega, kus toimus traagiline surm. Eesti rahvausundis tuntakse erinevaid kummitusolendeid ja hingedevahelisi nähtusi, mis on seotud surnute kultuse ja esivanematega. Kummitusjutud ja -lood on osa paljude kultuuride folkloorist ja kirjandusest. Tänapäeval on kummitus populaarne tegelane õudusfilmides, -raamatutes ja linnalegendides. Psühholoogilisest vaatepunktist seletatakse kummitusnägemisi sageli hallutsinatsioonide, valgus- ja helinähtuste või psühholoogilise stressiga.
Etümoloogia
Sõna «kummitus» pärineb verbi «kummitama» tuletisest, mis tähendab ilmuma, nähtavale tulema. Seotud läänemeresoome keeltega (soome «kummitus»).
Kasutusnäited
Vanas mõisahoones räägitakse, et ringi käib valge daami kummitus.
Lapsed jutustasid õudukaid lugusid kummitustest, kes ilmuvad keskööl.
Ta väitis, et nägi öösiti trepil kummitust, aga keegi teine ei uskunud teda.