koduigatsus
Koduigatsus on igatsemine kodu, kodukoha või lähedaste inimeste järele, kui ollakse neist kaugel. Tegemist on emotsionaalse seisundiga, mis väljendub kurbus- ja igatsustundena koduse keskkonna ja seal viibivate inimeste järele.
Koduigatsus on emotsionaalne seisund, mille puhul inimene tunneb tugevat igatust oma kodu, kodukoha, pereliikmete või lähedaste sõprade järele, olles neist geograafiliselt või olukorraliselt lahutatud. See võib avalduda nii kerge melanhooliana kui ka sügava kurbus- ja üksildusena. Koduigatsus on universaalne inimkogemus, mida võivad kogeda välismaal töötavad või õppivad inimesed, reisijad, sõjaväelased, pagulased ja teised, kes on sunnitud või valinud kodust eemal viibima. Eesti kultuuris on koduigatsus eriti oluline teema, kuna paljud eestlased on ajaloost tingituna pidanud elama kodust kaugel või paguluses. See kajastub ka eesti kirjanduses ja muusikas, kus koduigatsus on üks sagedamini käsitletud teemasid. Psühholoogilisest vaatenurgast on koduigatsus seotud kuuluvustunde, turvalisuse ja juurte vajadusega. Kaasaegses maailmas, kus inimesed on üha liikuvamad, on koduigatsus jätkuvalt levinud nähtus, kuigi suhtlustehnoloogia on aidanud seda mõnevõrra leevendada.
Etümoloogia
Liitsõna komponentidest «kodu» ja «igatsus». Igatsus pärineb verbist «igatsema», mis on ürgne soome-ugri keelest pärinev sõna.
Kasutusnäited
Esimestel kuudel välismaal õppides tundis ta tugevat koduigatsust.
Koduigatsus valdas teda eriti jõulude ajal, kui ta mõtles perekonnale.
Paljud väliseestlased kannavad endas koduigatsust kogu elu.