kihelkond
Kihelkond on ajalooline haldus- ja kiriklik territoriaalüksus Eestis, mis hõlmas ühte kirikut ja selle ümbruskonna külasid. Kihelkondade süsteem kujunes välja keskajal ja oli kasutusel kuni 20. sajandini.
Kihelkond on ajalooline haldus- ja kiriklik territoriaalüksus, mis moodustas Eesti ala põhilise jaotuse keskajast kuni 20. sajandini. Iga kihelkond koosnes ühest kihelkonnakirikust ja selle ümber asuvatest küladest ning taludest. Kihelkondade süsteem kujunes välja 13.-14. sajandil seoses kristluse levikuga ja kiriku- ning haldusstruktuuri loomisega. Kihelkond oli nii vaimuliku kui ka ilmaliku halduse ühik: seal tegutsesid nii kiriku- kui ka kohtuvõim, koguti makse ning kihelkonna rahvas kogunesid ühiselt kirikuteenistustele ja kihelkonnakohtutele. Eestis oli kokku umbes 160 kihelkonda, millest suurem osa asus Lõuna-Eestis ja Põhja-Eestis. Tuntumad kihelkonnad on näiteks Tartu-Maarja, Viru-Nigula, Harju-Madise, Pärnu-Jaagupi, Kaarma, Muhu ja paljud teised. 20. sajandil asendusid kihelkonnad valdade ja hiljem omavalitsustega, kuid kihelkondade nimed on säilinud ajaloolise ja kultuurilise mälu osana. Neid kasutatakse siiani ajaloouurimuses, genealoogias ning kohanimeuuringutes. Kihelkonna nimetused tulenevad sageli peamisest kirikust või selle paigutusest (nt Ambla, Juuru, Kose kihelkond).
Etümoloogia
Sõna «kihelkond» pärineb eesti sõnast «kihelkund», mis omakorda tuleneb saksakeelsest terminoloogiast (Kirchspiel). Sõnaosa «kihel-» viitab kirikule ja «-kond» on territoriaalset ühikut tähistav järelliide.
Kasutusnäited
Minu esivanemad elasid Järva-Jaani kihelkonnas juba 17. sajandil.
Pärnu-Jaagupi kihelkond oli üks suuremaid kihelkondi Pärnumaal.
Ajalooarhiivis leidsin kiriku meetrikaraamatuid, mis pärinevad Harju-Madise kihelkonnast.