kergliiklustee
Kergliiklustee on jalakäijatele, jalgratturitele ja teistele kergliiklejatele (nt tõukerataste, rulluiskude kasutajatele) mõeldud tee, mis on eraldatud sõidukite liiklusest.
Kergliiklustee on liikluskorralduslik lahendus, kus jalakäijad, jalgratturid ja muud kergliiklejad saavad liikuda eraldi mootorita sõidukite liiklusest. Tee võib olla täielikult eraldiseisev või paikneda maantee või tänava kõrval, kuid on sellest füüsiliselt lahus (nt äärekivi, haljasala või muu tõkke abil). Kergliiklustee eesmärk on suurendada jalakäijate ja jalgratturite ohutust ning edendada keskkonnasõbralikke liikumisviise. Eestis tähistatakse kergliiklusteed sinise ümmarguse liiklusmärgiga, millel on jalakäija ja jalgratturi kujutis. Kergliiklusteel kehtivad erireeglid: jalgratturid peavad arvestama jalakäijate eesõigusega, liikumiskiirus peab olema mõõdukas ning mootorita sõidukite (va abistava elektrimootoriga sõidukid) liiklemine on keelatud. Viimastel aastatel on kergliiklusteede võrgustik Eesti linnades ja nende vahel pidevalt laienenud, toetamaks jätkusuutlikku liikuvust ja tervislikke eluviise. Kergliiklustee võib olla ühendatud laiemasse jalgrattateede võrgustikku või olla osa rahvuspargist või puhkealast.
Etümoloogia
Liitsõna: kerge + liiklus + tee. «Kerge liiklus» viitab liiklejatele, kes ei kasuta mootorita sõidukeid (jalakäijad, jalgratturid jt).
Kasutusnäited
Linnast randa viiv kergliiklustee võimaldab jalgrattaga turvaliselt sõita.
Uus kergliiklustee eraldati sõiduteest rohelise tõkkeriba ja äärekiviga.
Talvel on kergliiklustee lumest puhastatud, et jalgratturid saaksid ka talvel turvaliselt liikuda.