kalmistu
Kalmistu on maatükk, kuhu maetakse surnuid ja mis on selleks otstarbeks püsivalt kasutusel. Kalmistul asuvad hauad, hauamonumendid ja sageli ka kabel või matusekuur.
Kalmistu on maa-ala, mis on ette nähtud surnute matmiseks ja hauaplatside haldamiseks. Kalmistul paiknevad hauakohad, hauakivid, ristid ja muud mälestusmonumendid, sageli ka kabel, matusekuur või muud hooned. Kalmistud võivad olla kiriklikud (kirikuõuele rajatud), munitsipaalsed (kohaliku omavalitsuse hallatavad) või erakalmistud. Eestis on kalmistud kaitseala seadusega reguleeritud ja nende planeerimine ning hooldus on kohalike omavalitsuste ülesanne. Kalmistud jagunevad sageli vanadeks ja uuteks, samuti võib eristada toimivaid kalmistuid ja suletud ehk ajaloolisi kalmistuid, mis on muinsuskaitse all. Tuntumad Eestis on näiteks Tallinna Metsakalmistu, Rahumäe kalmistu, Tartu Raadi kalmistu ja mitmed muinsuskaitsealused kirikukalmistud. Kalmistud on lisaks oma otsesele funktsioonile sageli ka olulised kultuuripärandi kandjad, kus paiknevad tuntud isikute hauad, ajaloolised hauamonumendid ja väärtuslik haljastus. Kalmistute külastamine surnutepühal on Eestis laialt levinud traditsioon.
Etümoloogia
Sõna «kalmistu» tuleneb sõnast «kalm» (hauakoht, mätas) ja kohta märkivast järelliitega tulenedsõnast.
Kasutusnäited
Surnutepühal süüdatakse kalmistul küünlaid ja asetatakse hauakividele lilli.
Tallinna Metsakalmistu on Eesti suurim ja esinduslikum kalmistu, kus on maetud paljud tuntud kultuuritegelased.
Vana kirikkalmistu on muinsuskaitse all ja seal ei toimu enam uusi matuseid.