kaar
Kaar on kumeralt kõverdunud joon või kuju, mis moodustub kahe punkti vahel kõvera liikumise teel. Arhitektuuris on kaar kahe toe vahele ulatuv kaarjas kandekonstruktsioon.
1. Geomeetrias on kaar ringjoone või muu kõvera osa kahe punkti vahel. Kaar võib olla ringikaar, ellipsikaar või muu kõvera osa. Matemaatikas mõõdetakse kaare pikkust ja selle vahelist nurka. 2. Arhitektuuris on kaar kahe toe või samba vahele ulatuv kaarjas kandekonstruktsioon, mis kannab enda kohal olevat koormust. Kaari vorm võimaldab jaotuada raskust külgedele, mistõttu on see tugevam kui sirge tala. Tuntud on poolringikaar, teravakaare (gootika), sepistatud kaar ja teised kaaretüübid. Ajalooliselt on kaareid kasutatud sildade, aknaavade, väravate ja hoonete ehituses. 3. Füüsikas ja tehnikas tähistab kaar kõverajalist liikumisteed või тpaektooriat, näiteks viskekaar või elektrikaar (elektrilahendus kahe elektroodi vahel). 4. Ülekantud tähenduses kasutatakse sõna «kaar» ka mõne protsessi, jutu või arengu kumeralt kulgemise kohta, näiteks «narratiivne kaar» kirjanduses või filmis.
Etümoloogia
Pärineb germaani keeltest, võrreldav saksa keele sõnaga Kerbe (lõige, soon). Eesti keeles on sõna 'kaar' seotud kõverusega.
Kasutusnäited
Ringjoone kaar moodustab 90 kraadi.
Keskaegsed kirikud on tuntud oma kaunite kivikaarede poolest, mis kannavad võlvi raskust.
Pall lendas kõrge kaare kirjeldades väravasse.
Romaani peategelase arengul on selge dramaatiline kaar algusest lõpuni.