isamaasõda
Isamaasõda on sõda, mida peetakse oma kodumaa kaitseks võõra vallutaja või okupandi vastu. Eesti ajaloos tähistab see mõiste eelkõige Vabadussõda (1918–1920) ja osaliselt ka Teist maailmasõda Nõukogude Liidu vastu.
Isamaasõda on sõda, mida rahvas või riik peab oma territooriumi, iseseisvuse ja rahvusliku eksistentsi kaitseks võõra sissetungija või okupeerija vastu. Isamaasõja peetakse õigustatud kaitsesõjana, mis ühendab rahvast ühise eesmärgi nimel. Eesti ajaloos on isamaasõja mõistet kasutatud peamiselt kahe sõjategevuse kohta. Esiteks Vabadussõda (1918–1920), mida nimetatakse ka Eesti Isamaasõjaks – see oli Eesti riigi rajamise ja iseseisvuse kaitsmise sõda Nõukogude Venemaa ja Landeswehri vastu. Vabadussõda on Eesti ajaloos keskne sündmus, mille võit kindlustas Eesti riikluse ja mida tähistatakse igal aastal 23. veebruaril võidupühana. Teiseks on isamaasõja mõistet kasutatud Teise maailmasõja kohta, eriti 1941. aasta sündmuste kontekstis, kui paljud eestlased nägid võitlust Nõukogude okupatsiooni vastu isamaakaitsliku tegevusena. Nõukogude Liidus nimetati Teist maailmasõda ametlikult Suureks Isamaasõjaks (vene keeles Beликaя Oтeчecтвeннaя вoйнa), mis tähistab perioodi 1941–1945, mil Nõukogude Liit võitles Natsi-Saksamaa vastu. Isamaasõja mõiste on seega ajalooliselt laetud ja sõltub kontekstist ning rahvuslikust vaatepunktist. Eesti ajalookäsitluses on see eelkõige seotud Vabadussõjaga kui riigi sünni ja iseseisvuse kaitsega.
Etümoloogia
Liitsõna: isama- (isamaa omastav) + sõda. Tähendab sõna otseses mõttes «isamaa eest peetavat sõda».
Kasutusnäited
Vabadussõda on Eesti ajaloo kõige olulisem isamaasõda, mis kinnistas meie riigi iseseisvuse.
Veteranid meenutasid isamaasõja päevi ja ohvreid, mis toodi vabaduse nimel.
Isamaasõja monument Tallinnas mälestab kõiki langenud võitlejaid.