geneetika
Geneetika on bioloogia haru, mis uurib pärilikkust ehk kuidas omadused ja tunnused elavate organismide põlvkondade vahel edasi kanduvad. Geneetika keskendub geenide, DNA ja kromosoomide uurimisele.
Geneetika on bioloogiateaduse valdkond, mis uurib pärilikkust ja geene. See selgitab, kuidas bioloogiline informatsioon kandub edasi vanematelt järglastele ja kuidas see informatsioon määrab organismide tunnused nagu välimus, käitumine ja füsioloogilised omadused. Geneetika uurib DNA ehk desoksüribonukleiinhappe struktuuri ja talitust, geenide tööd, muutusi geneetilises materjalis (mutatsioonid) ning seda, kuidas keskkond ja geenid koos organismide arengut mõjutavad. Kaasaegne geneetika jaguneb paljudeks alavaldkondadeks: molekulaarne geneetika uurib geenide tööd molekulaarsel tasemel, populatsioonigeneetika käsitleb geneetilise varieeruvuse levikut populatsioonides, meditsiinigeneetika tegeleb pärilike haigustega ja nende diagnoosimisega. Geneetika on andnud olulisi praktilisi rakendusi: pärilike haiguste testimine ja ravi, põllumajanduses uute sortide aretamine, kohtugeneetika ja DNA analüüs, samuti biotechnoloogia ja geenitehnoloogia areng. Tänapäeval võimaldab geneetika inimese genoomi (kõigi geenide kogumi) analüüsimist ja isikupärastatud meditsiini arendamist. Geneetika alused pani 19. sajandil Gregor Mendel, kes uuris herneste pärilikkust ja avastas pärilikkuse põhiseadused.
Etümoloogia
Kreeka keelest «genesis» (päritolu, tekkimine). Mõiste võttis 1906. aastal kasutusele Briti teadlane William Bateson.
Kasutusnäited
Ülikoolis õppis ta geneetikat ja hiljem spetsialiseerus molekulaarbioloogiale.
Kaasaegne geneetika võimaldab tuvastada paljusid pärilikke haigusi juba enne lapse sündi.
Geneetika abil on teadlased suutnud aretada põuakindlamaid teravilja sorte.