eripära

Eripära on omadus, tunnusjoon või tunnuste kogum, mis teeb kellegi või millegi eriliseks, ainulaadseks ja teistest eristatavaks. Eripära väljendab seda, mis on kellelegi või millelegi iseloomulik ja ainuomane. Sõna on liitsõna, mis koosneb osadest «eri» (erinev, eriline) ja «pära» (sisemised omadused, olemus). Eripära võib puudutada väga erinevaid valdkondi. Kultuuris räägitakse rahvaste, piirkondade või traditsioonide eripärast – näiteks eesti kultuuri eripäraks loetakse laulupidusid, saunakultuuri ja looduslähedust. Keeleteaduses uuritakse keelte eripära, mis hõlmab grammatilisi, foneetilisi ja leksikaalseid iseärasusi. Inimeste puhul võib eripära viidata iseloomuomadustele, käitumisele või välimuse eripärasusele. Arhitektuuris, kunstis ja disainis tähistab eripära ainulaadset stiili või lähenemist. Eripära on oluline mõiste identiteedi kujundamisel – see aitab mõista, mis teeb midagi või kedagi eristavaks ja väärtuslikuks. Eripära säilitamine on sageli kultuuripoliitika ja pärandihoidmise keskne eesmärk.